Isamaa värv ja pale

Olen juba pikemat aega tundnud, et minu jaoks loomulikku isiklikku rahvuslust üritatakse kaaperdada. Olgu siis teeäärsete loosungitega kõige eestimeelsemast erakonnast või väljaütlemistega, mille kohaselt kõik tolerastid on reeturid ja kodumaa müüjad. Üha keerulisem on oma peas vastu seista sellisele mustvalgele maailmakäsitlusele.

Olen veendunud, et ühiskondliku arengu mootoriks on rahulolevad ja õnnelikud kodanikud. Samuti olen kindel, et rahulolu ei saavutata vastandumisega. On kummaline, et mõningad ennast “kõige Eesti-meelsemateks jõududeks” nimetavad ühendused tegelevad ­peamiselt vastandumise ja välistamisega. Ma ei suuda võtta tõsiselt ­rahvuslust, mis välistab heade koostööpartneritena automaatselt teatud osa kodanikest. Tõsi, õnneks mingit ametlikku seisukohta selles välja pole öeldud, kuid kõikvõimalikud arvamusavaldused ja kommentaarid on enam kui kõnekad.

Rahvuskonservatism on kahtlemata väga oluline ja vajalik osa poliitilisest debatist ning olen veendunud, et ka rahvuskonservatiividele on koht päikese all. Iseasi, kas selle koha otsing peab olema sedavõrd lärmakas, kohati lausa brutaalne. On normaalne, et ukse maha lõhkumisele järgnevad teravad reaktsioonid. Koputa ja Sulle avatakse.

Pool aastat tagasi sain huvitava kogemuse kaudu rikkamaks – kohtusin inimestega, kes olid tulnud protestima minu korraldatava ürituse vastu. Inimesed, kes peavad ennast rahvuslikult meelestatud jõuks, järgnesid oma juhile, kelle hinnangul tuleks mind ja teisi vähemustesse kuuluvaid inimesi ravile saata. Üsna markantne suhtumine tulevase linnapeakandidaadi poolt, kas pole? Pisut utreerides tahaks vaid küsida, kes on järgmised – venelased, ukrainlased, pensionärid, Jehoova tunnistajad …?
”Rahvuslus ei tohi olla järjekordne poliitiline loosung, mida sotsiaalmeedias lörtsida. Rahvuslus ei saa olla vahend, millega oma kaasmaalasi häbimärgistada või solvata.”

Asi ei ole minu personaalses näites, vaid suhtumises. Rahvuslus ei saa baseeruda meie oma kodanike vägivaldsel allasurumisel. Tahame või ei, kuid kõik vähemused on üldjuhul samasugused makse maksvad kodanikud koos oma unistuste, soovide ja eluga. Meil on meeles, et demokraatia on enamiku arvamus, kuid kipume unustama, et sellesama demokraatia oluliseks osaks on ka opositsioon, antud juhul siis vähemused. Nende vaikima või siis “ravile” sundimine viib paraku mõtted demokraatlikust rahvusriigist väga kaugele.

Rahvuslus on keeruline mõiste, mis algab ilmselt eelkõige ikka iseendast. Olen ennast senini pidanud vägagi rahvuslikult meelestatuks – pean oluliseks, et hoolimata programmist tunneks minu õpilased eelkõige eesti kultuurilugu ja suudaks laulda hümnist enam kui esimese salmi. Tõsi, viimasel ajal on see tekitanud minus ka teatud vastuolulisi tundeid. Ei peaks ilmselt ennast sellest kärast sedavõrd puudutada laskma, kuid siiski on mul pisut ebameeldiv nentida, et ennast suurteks rahvuslasteks pidava seltskonna silmis oleme mina ja mu mõttekaaslased eelkõige reeturid, kes tuleks kiiremas korras vaikima sundida.

Millest siis algab rahvuslus? Kas loosungitest tänaval ja kõige võõra sõimamisest sotsiaalmeedias või eesti kultuuri- ja kirjandusloost, austusest oma maa, inimeste ja keele vastu?

On elementaarne tõde, et kellelegi verbaalselt (või ka füüsiliselt) vastu vahtimist virutades ei sünnita me mitte austust, vaid vaenu, pettumust ja tuska. Paraku kipume tihti unustama, et isiklik brutaalne sõim internetis võib olla isegi valusam kui otse näkku öeldud arvamus. Vägivald sünnitab vägivalda. Alla surutud ühiskonnaliikmed ei ole kogukonnale progressi tootev kontingent ning seetõttu olen veendunud, et ühisosa otsimine on märksa olulisem kui kellelegi vastandumine.

Eelmise sajandi suured murrangud on meile väga selgelt näidanud, kuhu jõuavad välja ühiskonnad, kelle kinnis­ideeks saab vähemuste allasurumine ning ühe konkreetse, etnilistel või muudel tunnusmärkidel eristatava ühiskonnakihi ülemvõim. Päris kindlasti ei ole see riik, kus ma elada tahan.

Rahvuslus ei tohi olla järjekordne poliitiline loosung, mida sotsiaalmeedias lörtsida. Rahvuslus ei saa olla vahend, millega oma kaasmaalasi häbimärgistada või solvata. Paratamatult tekivad kummalised paralleelid ajaloost, kus rahvusluse ja isamaalisuse sildi all on eelkõige tegeletud just nimelt oma kaaskodanike terroriseerimise ja hävitamisega. Õnneks pole selliseid arenguid veel õhus, kuid ehk on just praegu aeg sellele kõigele mõelda.

Igasuguse vabadusega kaasneb vastutus. Vastutustundlik käitumine eeldab aga pisut enamat kui pelgalt loosungid. On lihtne skandeerida tänaval, et kõik võõrastav tuleks välja saata, minema pühkida või hävitada. Veelgi lihtsam on seda kõike teha sotsiaalmeedias, kuid millised on lahendused? Kas kooseluseaduse tühistamine ja pagulaste väljasaatmine on see võluvits, mis mõjutab mingilgi viisil iivet, SKP tõusu või muid olulisi küsimusi? Julgen selles kahelda.

Mina jään. Jään, hoolimata sellest, et viimase poole aasta jooksul olen näinud sedavõrd palju hämmastavalt pimedat viha, solvumisi ja solvanguid. Jään lootuses, et ka teised jäävad, ning lootuses, et aeg-ajalt raju külvavad vihmapilved on vaid ajutine nähtus. On utoopiline loota, et näen oma eluajal riiki, kus sotsiaalmeedias sõimamise asemel arutlevad inimesed kirjanduse ja kunsti üle, harides iseennast ja oma järglasi, kuid oma panuse saame sellesse siiski anda. Andkem siis üheskoos!

Allikas: http://virumaateataja.postimees.ee/4197435/isamaa-varv-ja-pale