Otse põhisisu juurde

Isamaa värv ja pale

Olen juba pikemat aega tundnud, et minu jaoks loomulikku isiklikku rahvuslust üritatakse kaaperdada. Olgu siis teeäärsete loosungitega kõige eestimeelsemast erakonnast või väljaütlemistega, mille kohaselt kõik tolerastid on reeturid ja kodumaa müüjad. Üha keerulisem on oma peas vastu seista sellisele mustvalgele maailmakäsitlusele.

Olen veendunud, et ühiskondliku arengu mootoriks on rahulolevad ja õnnelikud kodanikud. Samuti olen kindel, et rahulolu ei saavutata vastandumisega. On kummaline, et mõningad ennast “kõige Eesti-meelsemateks jõududeks” nimetavad ühendused tegelevad ­peamiselt vastandumise ja välistamisega. Ma ei suuda võtta tõsiselt ­rahvuslust, mis välistab heade koostööpartneritena automaatselt teatud osa kodanikest. Tõsi, õnneks mingit ametlikku seisukohta selles välja pole öeldud, kuid kõikvõimalikud arvamusavaldused ja kommentaarid on enam kui kõnekad.

Rahvuskonservatism on kahtlemata väga oluline ja vajalik osa poliitilisest debatist ning olen veendunud, et ka rahvuskonservatiividele on koht päikese all. Iseasi, kas selle koha otsing peab olema sedavõrd lärmakas, kohati lausa brutaalne. On normaalne, et ukse maha lõhkumisele järgnevad teravad reaktsioonid. Koputa ja Sulle avatakse.

Pool aastat tagasi sain huvitava kogemuse kaudu rikkamaks – kohtusin inimestega, kes olid tulnud protestima minu korraldatava ürituse vastu. Inimesed, kes peavad ennast rahvuslikult meelestatud jõuks, järgnesid oma juhile, kelle hinnangul tuleks mind ja teisi vähemustesse kuuluvaid inimesi ravile saata. Üsna markantne suhtumine tulevase linnapeakandidaadi poolt, kas pole? Pisut utreerides tahaks vaid küsida, kes on järgmised – venelased, ukrainlased, pensionärid, Jehoova tunnistajad …?
”Rahvuslus ei tohi olla järjekordne poliitiline loosung, mida sotsiaalmeedias lörtsida. Rahvuslus ei saa olla vahend, millega oma kaasmaalasi häbimärgistada või solvata.”

Asi ei ole minu personaalses näites, vaid suhtumises. Rahvuslus ei saa baseeruda meie oma kodanike vägivaldsel allasurumisel. Tahame või ei, kuid kõik vähemused on üldjuhul samasugused makse maksvad kodanikud koos oma unistuste, soovide ja eluga. Meil on meeles, et demokraatia on enamiku arvamus, kuid kipume unustama, et sellesama demokraatia oluliseks osaks on ka opositsioon, antud juhul siis vähemused. Nende vaikima või siis “ravile” sundimine viib paraku mõtted demokraatlikust rahvusriigist väga kaugele.

Rahvuslus on keeruline mõiste, mis algab ilmselt eelkõige ikka iseendast. Olen ennast senini pidanud vägagi rahvuslikult meelestatuks – pean oluliseks, et hoolimata programmist tunneks minu õpilased eelkõige eesti kultuurilugu ja suudaks laulda hümnist enam kui esimese salmi. Tõsi, viimasel ajal on see tekitanud minus ka teatud vastuolulisi tundeid. Ei peaks ilmselt ennast sellest kärast sedavõrd puudutada laskma, kuid siiski on mul pisut ebameeldiv nentida, et ennast suurteks rahvuslasteks pidava seltskonna silmis oleme mina ja mu mõttekaaslased eelkõige reeturid, kes tuleks kiiremas korras vaikima sundida.

Millest siis algab rahvuslus? Kas loosungitest tänaval ja kõige võõra sõimamisest sotsiaalmeedias või eesti kultuuri- ja kirjandusloost, austusest oma maa, inimeste ja keele vastu?

On elementaarne tõde, et kellelegi verbaalselt (või ka füüsiliselt) vastu vahtimist virutades ei sünnita me mitte austust, vaid vaenu, pettumust ja tuska. Paraku kipume tihti unustama, et isiklik brutaalne sõim internetis võib olla isegi valusam kui otse näkku öeldud arvamus. Vägivald sünnitab vägivalda. Alla surutud ühiskonnaliikmed ei ole kogukonnale progressi tootev kontingent ning seetõttu olen veendunud, et ühisosa otsimine on märksa olulisem kui kellelegi vastandumine.

Eelmise sajandi suured murrangud on meile väga selgelt näidanud, kuhu jõuavad välja ühiskonnad, kelle kinnis­ideeks saab vähemuste allasurumine ning ühe konkreetse, etnilistel või muudel tunnusmärkidel eristatava ühiskonnakihi ülemvõim. Päris kindlasti ei ole see riik, kus ma elada tahan.

Rahvuslus ei tohi olla järjekordne poliitiline loosung, mida sotsiaalmeedias lörtsida. Rahvuslus ei saa olla vahend, millega oma kaasmaalasi häbimärgistada või solvata. Paratamatult tekivad kummalised paralleelid ajaloost, kus rahvusluse ja isamaalisuse sildi all on eelkõige tegeletud just nimelt oma kaaskodanike terroriseerimise ja hävitamisega. Õnneks pole selliseid arenguid veel õhus, kuid ehk on just praegu aeg sellele kõigele mõelda.

Igasuguse vabadusega kaasneb vastutus. Vastutustundlik käitumine eeldab aga pisut enamat kui pelgalt loosungid. On lihtne skandeerida tänaval, et kõik võõrastav tuleks välja saata, minema pühkida või hävitada. Veelgi lihtsam on seda kõike teha sotsiaalmeedias, kuid millised on lahendused? Kas kooseluseaduse tühistamine ja pagulaste väljasaatmine on see võluvits, mis mõjutab mingilgi viisil iivet, SKP tõusu või muid olulisi küsimusi? Julgen selles kahelda.

Mina jään. Jään, hoolimata sellest, et viimase poole aasta jooksul olen näinud sedavõrd palju hämmastavalt pimedat viha, solvumisi ja solvanguid. Jään lootuses, et ka teised jäävad, ning lootuses, et aeg-ajalt raju külvavad vihmapilved on vaid ajutine nähtus. On utoopiline loota, et näen oma eluajal riiki, kus sotsiaalmeedias sõimamise asemel arutlevad inimesed kirjanduse ja kunsti üle, harides iseennast ja oma järglasi, kuid oma panuse saame sellesse siiski anda. Andkem siis üheskoos!

Allikas: http://virumaateataja.postimees.ee/4197435/isamaa-varv-ja-pale

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ole sõber, toeta Festhearti!

Kui Sa leiad, et meie algatus on toetust väärt, siis on Sul võimalus seda välja näidata. Esiteks loomulikult like ja jaga! Ja teiseks, kui soovid, siis meie konto on endiselt MTÜ Sevenbow EE652200221065965671. Märkides selgitusse „anonüümne annetus“, jääb asi vaid meie vahele.
Ja nagu ikka – annetades vähemalt 10 eurot kingime Sulle pileti ning annetades vähemalt 40 eurot on Festheart 2018 pass Sinu!
Kohtume 5.-7. oktoober Rakveres!

Festheart tuleb taas!

Hea Festhearti sõber!

Ajalugu kordub ja filmifestival tuleb taas! Seega võta kalender ja kirjuta sinna 5.-7. oktoober sisse!

Festivali tuules on ka Rakvere linnavolikogu taas maha saanud „ajaloolise“ otsusega. Sel korral otsustati festivali toetada 300 euroga, mis on eelmise aastaga võrreldes juba märkimisväärne tõus. Siiski – sel korral toetas Volikogu kõiki Kultuurikomisjoni poolt esitatud projekte täismahus, välja arvatud Festheart. Me ei tea veel, millega oleme selle erilise äramärkimise ära teeninud, kuid olgu öeldud, et kui teisi toetati täismahus (kuni 1500 eurot), siis meie toetust kärbiti 1200 euro võrra. Vaatamata sellele, et vahendeid oli ja Kultuurikomisjon oli otsustanud anda maksimaalse toetuse. Oli see nüüd selle eest, et saime Virumaa aasta teo kandidaadiks või selle eest, et Festheart oli ERMÜ aasta teo kandidaat – võta Sa kinni.

Ja nüüd on meil taas palve Sulle – kui Sa leiad, erinevalt linnavolikogust, et meie algatus on toetust väärt, siis on Sul võimalus seda väl…

Aitäh, sõbrad!

Festheartil on taas hea meel öelda hiigelsuur aitäh kõigile sõpradele! Kaks tihedat päeva on möödas, õnnelikud ja surmväsinud korraldajad kodus, pisut eufooriline tänutunne rinnas põksumas. Aitäh Triin, kes Sa lisaks imemaitsvatele vahvlitele olid laupäeval niiöelda esimesel tuleliinil! Aitäh Liisa, Kaia, Annika, Kaidi, Kadri, Kadi, Kadi sõbranna ja üks härrasmees, kelle nime me ei tea - Teie poolt rikastatud toiduvalik andis meie kohvikule imelise maitse. Aitäh, Daniel, Sinu muhvinid sulasid suus ning Sinu pühapäevane abi andis kohvikule parema lihvi ja mõõtme! Aitäh, Paul, Sinu korrektsus, abivalmidus ja teeninduskultuur lõid meid pahviks! Aitäh, Rakvere Linnanoorte Näitetrupp, OMA Keskus ja USA Saatkond Eestis - tänu Teile sai pühapäevane programm just parajalt sisukas, vahva, mõtestatud ja tihe! Ja eelõige muidugi aitäh kõigile, kes läbi astusid! Kaks päeva tajusime Rakveres uskumatult mõnusat õhkkonda ja ägedat seltskonda. Nüüdsest pühendame ennast paariks kuuks peamiselt paberi…