Otse põhisisu juurde

Isamaa värv ja pale

Olen juba pikemat aega tundnud, et minu jaoks loomulikku isiklikku rahvuslust üritatakse kaaperdada. Olgu siis teeäärsete loosungitega kõige eestimeelsemast erakonnast või väljaütlemistega, mille kohaselt kõik tolerastid on reeturid ja kodumaa müüjad. Üha keerulisem on oma peas vastu seista sellisele mustvalgele maailmakäsitlusele.

Olen veendunud, et ühiskondliku arengu mootoriks on rahulolevad ja õnnelikud kodanikud. Samuti olen kindel, et rahulolu ei saavutata vastandumisega. On kummaline, et mõningad ennast “kõige Eesti-meelsemateks jõududeks” nimetavad ühendused tegelevad ­peamiselt vastandumise ja välistamisega. Ma ei suuda võtta tõsiselt ­rahvuslust, mis välistab heade koostööpartneritena automaatselt teatud osa kodanikest. Tõsi, õnneks mingit ametlikku seisukohta selles välja pole öeldud, kuid kõikvõimalikud arvamusavaldused ja kommentaarid on enam kui kõnekad.

Rahvuskonservatism on kahtlemata väga oluline ja vajalik osa poliitilisest debatist ning olen veendunud, et ka rahvuskonservatiividele on koht päikese all. Iseasi, kas selle koha otsing peab olema sedavõrd lärmakas, kohati lausa brutaalne. On normaalne, et ukse maha lõhkumisele järgnevad teravad reaktsioonid. Koputa ja Sulle avatakse.

Pool aastat tagasi sain huvitava kogemuse kaudu rikkamaks – kohtusin inimestega, kes olid tulnud protestima minu korraldatava ürituse vastu. Inimesed, kes peavad ennast rahvuslikult meelestatud jõuks, järgnesid oma juhile, kelle hinnangul tuleks mind ja teisi vähemustesse kuuluvaid inimesi ravile saata. Üsna markantne suhtumine tulevase linnapeakandidaadi poolt, kas pole? Pisut utreerides tahaks vaid küsida, kes on järgmised – venelased, ukrainlased, pensionärid, Jehoova tunnistajad …?
”Rahvuslus ei tohi olla järjekordne poliitiline loosung, mida sotsiaalmeedias lörtsida. Rahvuslus ei saa olla vahend, millega oma kaasmaalasi häbimärgistada või solvata.”

Asi ei ole minu personaalses näites, vaid suhtumises. Rahvuslus ei saa baseeruda meie oma kodanike vägivaldsel allasurumisel. Tahame või ei, kuid kõik vähemused on üldjuhul samasugused makse maksvad kodanikud koos oma unistuste, soovide ja eluga. Meil on meeles, et demokraatia on enamiku arvamus, kuid kipume unustama, et sellesama demokraatia oluliseks osaks on ka opositsioon, antud juhul siis vähemused. Nende vaikima või siis “ravile” sundimine viib paraku mõtted demokraatlikust rahvusriigist väga kaugele.

Rahvuslus on keeruline mõiste, mis algab ilmselt eelkõige ikka iseendast. Olen ennast senini pidanud vägagi rahvuslikult meelestatuks – pean oluliseks, et hoolimata programmist tunneks minu õpilased eelkõige eesti kultuurilugu ja suudaks laulda hümnist enam kui esimese salmi. Tõsi, viimasel ajal on see tekitanud minus ka teatud vastuolulisi tundeid. Ei peaks ilmselt ennast sellest kärast sedavõrd puudutada laskma, kuid siiski on mul pisut ebameeldiv nentida, et ennast suurteks rahvuslasteks pidava seltskonna silmis oleme mina ja mu mõttekaaslased eelkõige reeturid, kes tuleks kiiremas korras vaikima sundida.

Millest siis algab rahvuslus? Kas loosungitest tänaval ja kõige võõra sõimamisest sotsiaalmeedias või eesti kultuuri- ja kirjandusloost, austusest oma maa, inimeste ja keele vastu?

On elementaarne tõde, et kellelegi verbaalselt (või ka füüsiliselt) vastu vahtimist virutades ei sünnita me mitte austust, vaid vaenu, pettumust ja tuska. Paraku kipume tihti unustama, et isiklik brutaalne sõim internetis võib olla isegi valusam kui otse näkku öeldud arvamus. Vägivald sünnitab vägivalda. Alla surutud ühiskonnaliikmed ei ole kogukonnale progressi tootev kontingent ning seetõttu olen veendunud, et ühisosa otsimine on märksa olulisem kui kellelegi vastandumine.

Eelmise sajandi suured murrangud on meile väga selgelt näidanud, kuhu jõuavad välja ühiskonnad, kelle kinnis­ideeks saab vähemuste allasurumine ning ühe konkreetse, etnilistel või muudel tunnusmärkidel eristatava ühiskonnakihi ülemvõim. Päris kindlasti ei ole see riik, kus ma elada tahan.

Rahvuslus ei tohi olla järjekordne poliitiline loosung, mida sotsiaalmeedias lörtsida. Rahvuslus ei saa olla vahend, millega oma kaasmaalasi häbimärgistada või solvata. Paratamatult tekivad kummalised paralleelid ajaloost, kus rahvusluse ja isamaalisuse sildi all on eelkõige tegeletud just nimelt oma kaaskodanike terroriseerimise ja hävitamisega. Õnneks pole selliseid arenguid veel õhus, kuid ehk on just praegu aeg sellele kõigele mõelda.

Igasuguse vabadusega kaasneb vastutus. Vastutustundlik käitumine eeldab aga pisut enamat kui pelgalt loosungid. On lihtne skandeerida tänaval, et kõik võõrastav tuleks välja saata, minema pühkida või hävitada. Veelgi lihtsam on seda kõike teha sotsiaalmeedias, kuid millised on lahendused? Kas kooseluseaduse tühistamine ja pagulaste väljasaatmine on see võluvits, mis mõjutab mingilgi viisil iivet, SKP tõusu või muid olulisi küsimusi? Julgen selles kahelda.

Mina jään. Jään, hoolimata sellest, et viimase poole aasta jooksul olen näinud sedavõrd palju hämmastavalt pimedat viha, solvumisi ja solvanguid. Jään lootuses, et ka teised jäävad, ning lootuses, et aeg-ajalt raju külvavad vihmapilved on vaid ajutine nähtus. On utoopiline loota, et näen oma eluajal riiki, kus sotsiaalmeedias sõimamise asemel arutlevad inimesed kirjanduse ja kunsti üle, harides iseennast ja oma järglasi, kuid oma panuse saame sellesse siiski anda. Andkem siis üheskoos!

Allikas: http://virumaateataja.postimees.ee/4197435/isamaa-varv-ja-pale

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Rahvusvaheline LGBTI+ filmifestival Festheart alustab sel aastal Pärnus

Kolmandat aastat toimuv baltikumi ainus LGBTI+ filmifestival Festheart on laienenud Rakverest väljapoole. Käesoleva aasta esimene linastus toimub 26. septembril kell 20 Pärnu kultuuriklubis Tempel, kus linastub film "Metsikud ööd Emily seltsis". Humoorika eluloodraama peategelast Emily Dickinsoni (komöödianäitleja Molly Shannoni kehastuses) on alati peetud enesessetõmbunud müürililleks, kes elas 19. sajandi teises pooles Massachusettsi väikelinnas Amherstis tagasihoidlikku erakuelu. Tegelikult kirjutas ta luuletusi, küpsetas piparkooke ja nautis aastatepikkust kirglikku armusuhet oma sõbra ja vennanaise Susaniga. Dickinsoni loomingust, milleks on teadaolevalt 1775 lühiluuletust, jõudsid kirjaniku eluajal trükki kõigest 7, kuigi neid jahtisid nii kirjastajad kui ka luuletaja venna ambitsioonikas armuke, kes kõik lootsid Dickinsoni loomingu paistel endale tähelepanu tõmmata. Vaimukas ja särtsakas pilk kuivikuks peetud kirjaneitsi elule, mis paneb mõtlema, kuidas inimesest l

Ole ausam kui Rakvere Linnavolikogu!

Rakvere Linn taaskord Festhearti ei toeta - Sul on võimalus olla parem inimene! Miks kiusata ühe korra, kui saab ka rohkem? 30. jaanuaril andis Rakvere Volikogu ühe äraütlemata kehva kordusetenduse. Vaatamata sellele, et eelmise aasta taotlusvooru vaidlused ootavad alles kohtu valvsat pilku ja otsust, on Linnavolikogu otsustanud korrata oma diskrimineerivat otsust ka sel aastal. Vastavalt Volikogu poolt kehtestatud korrale esitas MTÜ Sevenbow Rakvere linnale taotluse, küsides toetust 2019 Festhearti korraldamiseks. Kultuurikomisjon hindas kõiki taotluseid ning leidis, et meie taotlus on igati toetust väärt - vähe sellest, üldises pingereas olime pigem esimeste kui viimaste hulgas. Sellele vaatamata otsustas Volikogu vähendada meie toetust komisjoni ettepanekuga võrreldes 80%. Arvake ära, kas kõik teised toetused kinnitati vastavalt kehtivale korrale ja kultuurikomisjoni ettepanekule? Jah, muidugi! Kui keegi veel küsib, miks on Festhearti vaja, siis antud juhtum on muster

Festheart teeb kummarduse laulu- ja tantsupeo juubeliaastale

4.-6. oktoobril toimub Rakveres taas LGBT+ filmifestival Festheart. Tegemist on Baltikumi ainsa regulaarse LGBT+ filmifestivaliga. Üritus toimub Rakvere Teatrikinos ja kultuurikeskuses juba kolmandat korda. Sel aastal eelnesid põhifestivalile esmakordselt seansid Pärnus ja Tartus. Festivali avafilmiks on Rootsis elava Gruusia juurtega režissööri Levan Akini "Ja siis me tantsisime" , mis sobib hästi laulu- ja tantsupeo juubeliaastasse. Gruusia rahvuslikku tantsu õppivate noorte seas on võrdselt oluline eneseteostus läbi tantsu ja oma südame järgimine tõelist armastust otsides. Cannes'i filmifestivalil publiku ja kriitikute kiidusõnu pälvinud linateos on võitnud auhindu Sarajevost Odessani ning valitud esindama Rootsit parima rahvusvahelise filmi Oscari-rallis. "Ja siis me tantsisime" jõuab pärast festivali ka Eesti kinodesse. Taas on festivali filmiprogrammis tähtsal kohal sporditeema, sest tihtipeale on isiklikus elus halvustamist kogevatele LGBT+ inimeste